Minu kaartide sünnilugu.

Nimelt olin ma suvel pikalt haiguslehel. Käisin suvel Sofias ja kukkusin nii õnnetult ja samas nii õnnelikult. Kukkumise tagajärjel olid mu mõlemad käed lihtsalt rivist väljas. See oli minu jaoks üliraske. Ma olen harjunud teisi aitama, kuid sellest kukkumise päevast alates olin ise see, kes vajas abi. Vajasin abi ka pisemate asjade tegemisel, isegi riidesse ei saanud ilma abita. Nüüd oskan abi küsida ja vastu võtta. Huvitav, kas selleks pidin tõesti niimoodi kukkuma? Ju siis pidin.

Selle kukkumise teine tore asi on see, et sündisid kaardid – ÕNNEKS ON AEGA! Kui ei saa kätega tööd teha, siis peaga ikka saab ja sõrmed ju õnneks liikusid. Igal hommikul rongiga Tallinna sõites kirjutasin küsimusi ja nii pea kolm nädalat. Aeg lendas kiirelt.

Carmen ja mina oleme juba kolmandat suve teinud väelaagreid ehk retriite. Meie lemmik paik on Oanduaia, sest selles paigas on vägi.

Laagris oli läbiv teema, et nii palju on rääkimata teemasid oma vanematega, et me isegi ei tunne oma lähedasi ja kõige hullem- ka iseennast. Me lihtsalt ei julge küsida küsimusi ja minna oma vanematega/lastega/sõpradega rääkima.

Paar magamata ööd peale retriiti, sest peas oli ainult üks mõte, et kuidas ja mida saaks teha selleks, et see muutuks. Ühel hetkel oleks nagu välk sisse löönud ja tekkis mõte, et kui oleks kaardid küsimustega, siis see nagu pole otseselt minu küsimus vaid seltskonnamäng. Hommikul ärgates istusin arvuti taha ja hakkasin küsimusi üles kirjutama.

Kui see kaardipakk Sulle kätte satub, siis mängureeglid paneb iga seltskond ise paika või siis kasutab pakis olevaid juhiseid. Kaardipakis on lõbusaid küsimusi, meenutama panevaid küsimusi, raskemaid küsimusi ja võibolla pole kõiki vastuseid just alati kõige kergem kuulata. Näiteks on kaardipakis küsimus- Kui Sul oleks võimalik oma emale midagi ette heita, siis mis see oleks? Oma lastega mängides ma nii väga loodan, et nad julgeks ausalt vastata, sest siis on minul võimalus emana neile selgitada, miks ma just nii tegin või käitusin. Olen oma laste käest juba vabandust palunud paljude asjade pärast. Me vanematena ei tee oma lastele kunagi haiget meelega vaid me pole osanud asju teistmoodi lahendada. ÕNNEKS ON AEGA ja me saame veel rääkida. Julgustage oma lapsi ja tuttavaid ausalt vastama, see mäng ei ole mõeldud selleks, et kellelegi haiget teha vaid peresid ja sõpru lähendada.

Seda pakki luues tekis mul veel üks mõte, et ma soovin annetada Eesti Vähiliit´ule 1€ iga ostetud kaardipaki pealt uue mammograafi bussi ostmiseks. See mammograaf on tehnoloogiliselt kaasaegsem ja tänu selle on võimalik tuvastada rinnavähki algstaadiumis erinevas vanuses inimestel. Mida varem sellised pahalased avastatakse seda suurem on inimeste elulisus ja elukvaliteet.